Suvi hakkab läbi saama. Palju toredaid seiklusi on seljataga, maad on võtmas värske elevus uute alguste ees. Olgu selleks siis lasteaia- või koolitee, päris uus algus uues rühmas, klassis, uute õpetajate ja kaaslaste seltsis või taaskohtumine juba vanade tuttavatega.

Kõik lapsed on erinevad. Mõni ootab kooliminekut sära silmis, ostes juba keset suve kõik kooliasjad valmis, valides aktuseks riietust ja pakkides koos vanematega ranitsat. Unistades uutest sõpradest ja algustest või taaskohtumisest vanadega. Mõnikord juhtub aga, et elevust varjutab mure, hirm ja ärevus. Koolimineku mõttega kohanemine võib võtta aega ja vajada vanema toetust. Kuidas saada laps oma mure tegelikest tagamaadest rääkima selgitab Lasteklubi Väike Päike psühholoog Olga Luptova.

Väiksemad lapsed (lasteaias ja algklassides) ei oska veel oma negatiivsete emotsioonide tekkepõhjuseid analüüsida. Tihti tekitavad lapses ebamugavust teadmatus eesootava ees, hirm ebaõnnestuda, vanemate kõrged ootused (“nüüd oled suur koolilaps!”), aga ka lihtsalt oma turvalisest kodusest keskkonnast eemalolek. Selleks, et väikesed mured ei kuhjuks suureks vastumeeleks, võiks oma päeva sisse mahutada rahuliku üks-ühele aja lapsega: uurige, mis talle tema päeva juures kõige rohkem rõõmu valmistas, kellega ta mängis, kas midagi tegi teda täna kurvaks?

Lapsele loob turvatunde rutiin

Samuti aitab lapsega päevaste tegevuste läbi rääkimine ja igapäevane ülekordamine:

• Hommikul ärkame ja paneme riidesse, sööme hommikusööki ja peseme hambad,
• Ma viin su lasteaeda / kooli ja kallistame ukse juures kõvasti, et üksteisele head päeva soovida.
• Garderoobis vahetad jalanõud, paned riided oma kappi/nagisse ning lähed rühmaruumi/klassi.
• Pärast tööd tulen ma sulle kohe järgi ja jalutame koos koju (või tuleb laps ise koolist koju).

Pea meeles, et lapsele loob turvatunde rutiin ja tegevusi üle korrates väheneb ärevustunne.

Kuulake last

Kuulake last, peegeldage tema öeldud oma sõnadega ja näidake, et saate temast aru. Isegi kui täiskasvanu jaoks võivad lapse mured olla mõnikord pisikesed ja tühised, siis lapse jaoks ei ole tema mure kunagi väike. Ärge pisendage tema halba enesetunnet, vaid andke märku, et olete tema jaoks olemas ja saate aru, et lapse jaoks on mure suur.

Ärge kasutage väljendeid nagu:

• Kõik ju käivad koolis, kõik saavad hakkama!
• Kui mina väike olin, siis oli veel hullem!
• See on tühiasi!

Selline pisendamine tuleb täiskasvanul tihti teadvustamata, kuid laps saab signaali, et tema mure ei ole vanema jaoks piisavalt oluline. Järgmisel korral ta ei pruugi enam teile oma negatiivsetest emotsioonidest rääkida ja surub neid kodus olles alla.

Lapsele sisendab turvatunnet see, kui lapsevanem kuulab ja näitab, et saab aru:

• Ma mõistan, et oled mures.
• Ma tunnen, et sind vaevab miski.
• Kas ma saan õigesti aru, et sa muretsed selle pärast, et koolis on õpetajad ja lapsed, keda sa veel ei tunne?

Jagage oma tundeid

Kui te soovite, et laps oskaks ja julgeks oma emotsioone teistega jagada, võiks juba päris pisikestega arutada erinevate tunnete üle: miks need tekivad? Millal sa viimati tundsid rõõmu / kurbust / viha / pettumust / ärevust / hirmu? Tunnete üle arutleda saab näiteks koos multikaid vaadates või raamatuid lugedes. Küsides lapselt, mida mõni tegelane antud olukorras tunda võiks, areneb lapse emotsionaalne sõnavara ja tunnetest arusaamise oskus.

Lapsevanem ei taha tihti iseenda negatiivsetest tunnetest lapsele rääkida, aga selline avatud vestlus võiks olla kahepoolne. Nii saab laps signaali, et ka täiskasvanud muretsevad ja kardavad mõnikord. Lapsele on lohutav kuulda, kuidas ema räägib, et ta tunneb ärevust mingi suure esinemise eel või kuidas isa tundis enne sukeldumist natuke hirmu, kuid sai sellega siiski hakkama. Selline üksteisega oma õnnestumiste ja ka ebaõnnestumiste jagamine loob peres õhkkonna, kus kõigil on kergem ka negatiivsete emotsioonidega toime tulla.

On palju olukordi, kus piisabki lapsega (vajadusel ka õpetaja ja/või lapse kaaslaste vanematega) rääkimisest ja olukorra üle arutlemisest, et lapsel kaoks tõrge, hirm ja ärevus. Normaliseerige oma igapäevase käitumisega lapse kõiki tundeid ja rõhutage, et lapsel on võimalik nendega toime tulla. Teisalt on oluline teadvustada, et alati ei piisa vaid rääkimisest. Kui hirm millegi ees on väga suur ja laps ei saa sellest üle, on vaja tegeleda hirmu tekitaja likvideerimisega. Selleks võib vaja minna psühholoogi, eripedagoogi või teiste spetsialistide abi. Võite proovida ka lapsega koos joonistamist ja mängimist, et laps end turvaliselt väljendada saaks. Näiteks paluge tal joonistada esimest koolipäeva ja arutlege ühiselt valminud pildi üle.

Pehmet maandumist!

Kristi Stahl
Olga Luptova
DigiLa